Bigfield Adventures

Season 1 finale

Tõusev pimedus

Viimane episood.

George, Nowry, Zoltan ja Lumehelves vaatasid üle lahinguvälja ning surevate orkide. Püüded nende juhist mingit teavet välja pressida, ei andnud erilist tulemust.
Külaelanikud, kes kärude peal kuhjas olid, olid George’ile väga tuttavad. Need olid tema kunagise koduküla elanikud, hukatud kui lambad. Igaks juhuks raiuti laipadelt pead maha, et nad libarditena tagasi ei tuleks. Viisakas oleks olnud teostada ka korralik matus.
Templis sees olid robustsed raidreljeefid, mis kujutasid maailma kujunemist ning jumalate sõda. Jõudes trepist alla oli viimane tuba pühendatud ebasurnute jumala Hela loo jutustamiseks.
Kolm ust, rituaalne kivist mõõk ning kaks Hela kuju. Üks enne ja teine pärast tema muutumist. Vasakpoolne uks viis zombietöökotta, kus keegi, kelle nime te ei kuulnud valmistas parajasti laipa ette. Lumehelves täiendas tema nägu noolega.
Ruumis asus peale töölauda ja laipu veel suur bassein mingi roheka palsameerimisvedelikuga. Uurimise tulemusel selgus, et see aitaks ajutiselt nahka tugevamaks muuta. Nii kastsidki nad kõik ennast sinna sisse.
Parempoolses ruumis olid seina ääres püsti mitmed kastid. Kuna meie uudishimulik Nowry ei maldanud kannatada, siis piilus ta sisse ning kohe purskas välja igaühest kõndiv surnu, ehk kokku kümme vastast.
Need hüppasid teravate küüntega vehkides tema kallale. Esimese raius ta silma pilgutamatagi pooleks, teised aga rebisid teda kätest ja ja jalgadest ning kiskusid tema kirvest käest. Kuid Nowry oli nagu kalju ning rapsas suure kaarega kolm tükki korraga pooleks.
Zoltan valmistus neid põrmuks purustama õhu väega, aga maagia kadus tema sõrmeotstest jättes ta teadmata ajaks jõuetuks. Kuid Lumehelves ning George lasid mõõgal ja nooltel tantsida nii, et mitmed vastased langesid enne kui nad suurt pahandust jõudsid teha.
Viimases meeleheitlikus ponnistuses üritasid libardid Nowry habet kiskuda ning talle küüsi kõrri ajada, mis teda hetkeks rivist välja lõi, aga ta vastas neile Yolanda suudlustega, mis nad kiirelt tükkideks lõi.
Ka Lumehelbe koer oli seekord tubli, puredes tervelt kaks ebardit tagasi surnute sekka. Õhus oli võidu lõhna.
Kuid kui taheti minna tagasi välja, et pisut puhata ja oodata Zoltani jõu taastumist, siis nägi seltskond õudusega kuidas lahinguväli langenud orke tõuseb, silmad põlemas ja pead tagasi otsa sulatatud. Seljatagant vuhises järjest rohkem pahasid vaime, mis tõstsid jalule iga olendi, kes langenud.
Kangelastel ei jäänud muud üle- tuli kiirelt tegutseda ning pääseda templi sisemusse. Mõõk anti hullunud Hela kuju kätte, mis vajus alla ning avas uksed. Uste sulgemiseks tuli aga teiselt poolt kangi alla tõmmata ning seda nii hoida. Samal ajal tungisid peale kümned turvistes ja relvadega ebasurnud.
Koridor, kuhu oldi pääsenud oli kaetud värskete maalingutega Hela võitudest inimeste üle. Kangelased lõpetasid viimase paneeli oma lahingu pildiga ning uksed avanesid.
Suur ruum, kus oli viis kivist kuju, mille käes olevatest kristallidest purskas negatiivset energiat toa keskel asuvasse altarisse, mille ees kummardasid kaks kultisti, keda ümbritses võimas energiaväli, mida Lumehelbe nooled ei suutnud läbistada.
Õud, mis purskus igal hetkel sellest altarist oli piisav et külmutada kõige raudsema närviga mehe vere, aga meie kangelased pidasid vastu ning sööstsid tegudele.
Nowry raius esimesse kujusse oma kirvega nii, et vars raksus ja kuju lendas oma pöörleval alusel külili ning purunes maas. Kuid sellele vastas altar tugeva negatiivse energia laenguga, mis Nowry peaaegu surnuks lasi.
George ruttas kuju pöörama, aga ei olnud piisavalt tugev. Lumehelves saatis koera Zoltanile appi, sest ebasurnud väänasid teiselt poolt uksi järjest rohkem lahti ning olid juba sisse tungimas. Ise aga ruttas ta appi Nowryle.
Üheskoos suudeti kujud pöörata keskelt eemale, aga alles kõige viimane kuju suunas energia jõuväljalt ning rituaalilt mööda. Seejärel tuli võidelda Ventari ja tema kaaslase Bronniga. Kuigi võimsad, ei olnud nad piisavalt tugevad, et seista vastu meie kangelaste väele.
Kuigi asjad oleksid võinud lõppeda hoopis teistmoodi, said tugevate kirvehoopide ja liha rebivate nooltega täis pikitud preestrid hukka.
Nende asjade hulgast leidsite mitmeid erinevaid alkeemilisi seadeid nagu sõrmus erinevate keelte mõistmiseks ning teine enda oskuste parendamiseks. Loomulikult oli seal ka ohtralt varandust, mida külaelanikelt oli riisutud.
Ning kõrvaltruumist leidsite külmahiiglase sarkofaagi, kelles peitus häälekivi ning mõned hauapanused. Olles piisavalt rahul saadud tulemustega ning üldiselt elus ja terved, asusid kangelased tagasiteele. Vaid Nowry vajas esmaabi, et saadud haavadest paraneda.
Õhtul rääkis Zoltan oma lapsepõlvest, George kohtas metsavaimu ning sama juhtus ka Lumehelbega. Järgmine päev möödus eriliste vahejuhtumiteta, kui ühe rahutu hinge mulda sängitamine välja arvata.
Et vältida ööbimist uduses soos, siis ruttasid nad poole ööni, et jõuda bandiitide kunagisse laagrisse. Nowry rääkis tragöödiast, kuidas ta kaotas oma õe ja ema ning osa oma mõistusest. Järgmisel päeval kohtasid kangelased linna sõdureid, kes tervitasid neid ning rääkisid oma võitlusest allesjäänud bandiitidega, katkust Aslovis ning suurenenud hulgast põgenikest Aslovi suunalt.
Dalsetteris rääkisid nad oma loo kolleegidele, kes juhtumisi olid samuti just maailma päästnud kurjade taimede käest, kes soovisid loomad ära hävitada. Teadmiste vardjas Ozric Kollane võttis häälekivi rõõmuga vastu ning kui palka juurde taheti kaubelda, siis pakkus ta välja võimalust, et kangelased
tulevad koos temaga Narasse, Hoeniri preestrite juurde, kus saaks nii kulda kuid ka teadmisi kõige kohta, mida soovitakse. Muuhulgas saaksid nad teda teekonnal saata ja kaitsta ning tema saaks pajatada neile maailma ajaloost ning tutvustada kohalikke kombeid.
Ning kes teab, mis teadmisi saab preesterkond häälekivist, mis uut valgust heidab see Hela hullumisele ning kuhu see viib meie kangelased. Lumehelves avaldas lõpuks, mida ta inimeste hulgas teeb: tema kaaslased metsas keskendusid ainult oma kunagiste kodumaade tagasi võtmisele, aga ignoreerisid ohte väljaspool. Ta ei soovinud inimesi tappa, ainult selleks et saada millegi hullema läbi hukka. Nii ta tõestabki endale ja oma rahvale, et on suuremad probleemid, millega tegelemiseks tuleb teha kunagiste vaenlastega koostööd. Õhtu lõppes rõõmsa pummeldamise ja võidu hooplemisega, kes rohkem vastaseid mättasse lõi ning kavalamalt riukaid korraldas.

Comments

HeitiK HeitiK

I'm sorry, but we no longer support this web browser. Please upgrade your browser or install Chrome or Firefox to enjoy the full functionality of this site.