Bigfield Adventures

Siege, Day 1, 13-13.30
Orc siege

Piiramine 12-13.30 (stseen 3)

500 IR Eostremonan Sunnandaeg (week 3), Low winterlands, winter. -10 C. Overcast.

Orkid ründasid taas, seekord redelite ning preestritega. Võitluses langes mitmeid rüütleid ning kriitilisel hetkel murdis hiiglasega ning Dargari preestriga grupp läbi ning oleks ilma teie sekkumiseta kaitsjad põrmustanud. Kurjade jumalate abiga kutsuti lahinguväljale deemoneid ning ainult Lumehelbe nooled ning Zoltani kärtspallid tõid verejanulise preestri põlvili. Sellal lasi Nowry kirvel laulda ning eraldas kümnete orkide pead nende kehadest. Samuti sai kinnitust ütlus, et mida suuremad nad on, seda valusamalt nad kukuvad. Hiiglane, kes orkidega kaasas oli langes mängleva kergusega. Kindluse kaitsjad tänavad Tiwi ja Eirat teie kohaloleku eest ning Freo paladiin Gregorius tõi tagasi elavate kirja rohkelt langenuid. Kuigi päev oli võidukas, ei tea mida toob pärastlõuna ning õhtu…
Kolde ümber käsi soojendades on näha sõdurite nägudel uhkust, aga ka kaotusvalu ning ebakindlust tuleviku suhtes. Kuigi iga teie langenu eest maksid mäekollid kümnekordset hinda, on nende read täis võitlejaid, kes igatsevad teie liha ning hinge. On ainult aja küsimus, kui hord teid enda alla matab, jättes maha vaid rüvetatud laibad ning tuhahunniku.
Kuid kas läbi eneseusu või eituse, peate te vastu ning tõstate sarve kangemat langenute auks. Sõdalastele, kes vapralt võideldes langenud, püstitatakse tuleriit ning antakse neile kangelase matused.

View
Escort, siege.

Seekordses episoodis saatis kirju seltskond rõhutute kaitsjaid ning vabaduse valvureid enda päästetud Saxa karavaniajajaid ja talunikke, läbi ohtlike mägede, Mäevalve linnuse poole. Päästetud seltskond oli pärit Nordmarkist ning nende seas oli igat sorti tegelasi. Suurim punt sealt hulgast oli perekond õdesid-vendi, kes seiklejatega ka kõige julgemalt juttu ajasid. Murtud hingega Aeflaf, olgu Scaetha talle armuline, langes ogre poolt heidetud kaljurünka läbi, kuid tema kaaslased pääsesid kergema külmanäpistuse ja kaotatud keharasvaga. Varitsus toimus kanjonis, kus koletisemürakad heitsid kive esmapilgul kaitsetu seltskonna sekka. Kuid Nowry kirve ning Gregoriuse oda läbi langes nende seast väikseid ja suuri isendeid. Zoltani tuulekärakad ning Lumehelbe nooled tõid põlvili muidu kartmatud koletised. Linnusesse jõudes kanti ette Kolderüütlite ülemusele ning valmistuti eelseisvaks piiramiseks. Vaenuvägi ümbritses linnuse järgmiseks hommikuks ning algas esimene rünnak marru pekstud mäekollide poolt. Kuigi väikesed, ei olnud nende nooled ja odad vähem teravad. Üks kolderüütel teie ridades langeski nende noolte läbi, aga Zoltani raev oli koletu, ning tema maagia vähendas ründavate mäekollide ridasid piisavalt, et müüril toimuv võitlus oleks otsustav teie kasuks. Freole palvetades ravis Gregorius Zoltani haavad ning teised andsid langenule ning üksteisele esmaabi. Aeg hommikust süüa ning vaim valmis seada tõeliseks rünnakuks. Järgmise korrani…

View
Rescue

Täitsa hästi meeldis varem alustamine. Seekord lõpetasid seiklejad oma päästemissiooni, kus nad sattusid läbi juhuse ka väiksemat sorti pahalase peale, kelle asjade hulgast on näha viiteid käimasolevale invasioonile lääne poolt. Nii nagu goblineid kamandavad orkid, on neist kõrgemal positsioonil jälle hiiglased. Ning tundub et ka selle taga on keegi kavalam hiid, kes on vägesid koondanud ning ihub hammast Heligi- ja Freelandsi peale. Leitud võlupeegli ning kirjadega asute teele, teiega kaasas on ka 12 Nordmarkist pärit Saxa karavaniajajat ning vagunijuhti, kes näljast nõrgad ning poolkülmunud. Kuigi söögipoolist oleks neile piisavalt, on selle vedamine raske. Samuti on neile tarvis nahkadest soojad riided selga meisterdada ning kuidagi tuleks läbida ohtlikud mäekurud teel Watchgap Forti. See pole kindlasti lihtne ega ohutu ettevõtmine. Seda enam, et teel on kindlasti ringi liikumas rüüstajad ning röövlid ning mägedes elavad ka muud ohud.

View
Escape

Seiklejad, olles ülekaaluka vaenlase poolt varitsusse sattunud, otsustasid targalt alla anda ning oodata oma võimalust. Öösel, heitlikus metsas, see lõpuks tuli. Pimedusest tormasid välja metssead, kes kündsid läbi sõdurite ning tekitasid kaost ja surma. Kuid ka metsatrollid raiusid oma nuiadega läbi sõdurite ridade nii, et kangelased leidsid võimaluse ennast vabaks lõigata ning röövida oma varustuse vankrirusude alt. Kaootilise lahingu käigus langesid kõik vaenlase sõdurid ning tundus nagu mets aitaks seiklejaid nende käest pääseda. Olles kõik tunnistajad kahjutuks teinud, asusid nad teed tagasi otsima. Päeva päästis Lumehelbekese koer, kes võttis muutunud metsa vahel lõhnajälje üles ning viis väsinud võitlejad tagasi oma kullakoorma juurde. Teades metsaelu kombeid jätsid nad metsavaimudele andami ning asusid teed välja otsima. Neile ilmutas ennast kuldipeaga ratsanik, kes pakkus neile võimalust teha teenet ning lahendada neile muret tegev olukord metsas. Kuna seiklejatel niigi palju käsil oli, siis otsustasid nad siiski leppida teega metsast välja. Sealt polnud enam palju maad Heligiolandsi ning tagasi normaalsete inimeste juurde. Kindlasti ei suhtu keegi enam frostbornide vastu ükskõikselt. Aga võib-olla ka mitte. Igatahes pajatasid nad lugusid lahingutest, mida pidasid mahajäetud linnas, koletiste surmamisest, kes kõrgusid võikana üle nende peade ning elavatest kullakuhjadest ning kujudest, kes valvasid linna saladusi. Kindlasti pani see paljudel tulukesi pea kohal põlema, et on uusi võimalusi mida linna alt avastada ning see ei jää viimaseks retkeks Paraxusesse. Kuuldused hävitatud karavanist, röövitud päkapikuülikust ning saladuslikest inimröövidest Myre lähedal on teinud kõiki kohalikke väga murelikuks. Kolderüütlid (hearth knights) lootsid, et saavad tuntud seiklejatelt abi Läänekindluse kaitsmisel, kuhu iga hetk on oodata mäekollide horde, kes see aasta väga organiseeritult tegutsenud on. Kuid enne läksid nad Nowry verevõlga tasuma, et taastada tema au ning hea nimi. Iseasi, kas Herdis Brighthammer seda nii kergelt minna laseb.

View
Ambush Cul

Tänaõhtune mäng viis meie seiklejategrupi Paraxuse linna alustesse katakombidesse, kus nad ekslesid tunde, leides eest lõkse, kummituslikke olendeid ning aardeid. Võideldes ennastohverdanud sõduritega, kuldmüntidest golemitega ning raamatutega, mis elasid, jõudsid nad salajasse raamatukokku. Seal võitlesid nad ebatavalise maagilise olendiga, kelle elujõuks olid maagilised raamatud. Kirstudest leidsid kangelased võluväega esemeid ning reliikvia- Paraxuse kuningliku lipu, mis innustas linna kaitsjaid lootusetus lahingus. Ka erilise loitsuraamatu, murdmaks Hoeniri templit rõhuvale needusele, leidsid nad.
Saates Emericu võluväel tagasi oma templisse, vedasid kangelased kullakoormad maapinnale. Liikudes tagasi laagriplatsile ootas neid ees aga varitsus Culi parunkonna sõdurisalgaga. Varemed teie ümber on täis ammukütte, mujal märkate turvistatud võlureid ning rüüdes sõdalasi külmade tapjasilmadega. Helesinise nahaga, lumivalgete juustega sõdalane suure kahekäemõõgaga ning ehitud plaatturvisega tundub olevat nende juht. Tema karmis näos ei ole kahtlustki, et te olete tal peos. Ning silmanurgas sädeleb lootus, et te hakkaksite vastu.

View
Paraxus

Jõudsite Paraxuse kaotatud linna, seadsite oma laagriplatsi üles. Nägite imelikku und sealsete elanike mälestustest. Järgmisel päeval avastasite ringi ning võitlesite goblinite ja kivikujudega. Teisel päeval leidsite luugi katakombidesse ning pärast mitmeid lahinguid, mis nii mõnelegi oleks võinud maksta nende elu, saite sissepääsukoodi. Järgmine teisipäev laskute linna alustesse puutumata katakombidesse, kus ootavad teid ees…

View
Heligiolands

Eelmisel korral rändasite Heligiolandsi ning läbisite Hellfrost Keepi, kus teile pakuti võimalust eskortida karavani vajalike vahenditega sealsetele elanikele, aga nad liikusid vales suunas. Vahepeal peatusite talupidaja kodus, kes tegi teile sauna ning kurtis oma rasket elu. Myre linnaelanikud olid samuti mures inimröövide tõttu, mis viimasel ajal olid väga tihedaks läinud. Kahtlustati nii Temujini soo kolle kui ka põhjas asuvate Bleak Hillsi elukate kätetööd. Ning mainiti ka Whitedrake Mountaini lähedal asuvast kurja võluri torni läheduses olnud tegevusest, kus pärast sajandeid vaikust olid tekkinud tumedates ürpides tegelased, kes sinna sisse olid läinud. See pidi olema neetud koht, kus ükski ruum ei ole kaua aega sama ning vähesed, kes sinna sisenenud on, on sealt naasnud. Samuti on sealsetes mägedes Hellfrosti draakonite pesitsuspaik.
Jõudes Culi paruni maa-aladele kohtasite sealsete sõdurite salka, kes asusid kohalikku õigust rakendama ning tahtsid tabatud talupojal näppe lõigata. Teie sekkumine maksis talle aga ta elu ning napilt oleks maksnud ka teile. Lappisite ennast pärast verist lahingut kokku ning asusite teele. Uuel korral jõuate kohale linna, kus Emeric on märkinud viis ala, mida võiks lähemalt uurida. Sajandite jooksul on seda linna küll rüüstatud rohkem kui üks kord ning kunagi ei tea, kes luusib sealsete varemete vahel.

View
Ice beast

Ulfricu oda vallanud* kuulsad kangelased surmasid vapralt võideldes unustustesse vajunud jääpeletise, kes kohalike lambakarju murdis. Tagastasid tulejumala jõuga immutatud oda selle perekonnale ning rändasid Narasse. Metsas elasid üle öö ja asjad selles. Öökütt ning väike kummitus. Naras tutvusite ohtrate uute inimestega. Saite endale uusi tarkusi ning sõpru. Kuid ka vaenlasi. Ning võib-olla nurjasite rünnaku kohaliku valitseja elule. Teiega hakkas koostööd tegema Emeric ap.Thosa, kes Hoeniri usuvennana oli kursis kõige vajaminevaga. Ees ootab teekond põhja-. Heligilandsi, kus elasid aastasadu tagasi Heligiteks kutsutud kultuur, kes nüüdseks on hävinud. Need inimesed on unustanud rohkem teadmisi, kui terves selles raamatukogus kunagi saab ürikuid olema. Teel ootavad mitmed uued ohud, vanad vaenlased ning aeg töötab teie vastu. Saatus on pannud teid sellel hetkel kaalukausi servale ning teie valida on, mis meid ees ootab.

View
Season 1 finale
Tõusev pimedus

Viimane episood.

George, Nowry, Zoltan ja Lumehelves vaatasid üle lahinguvälja ning surevate orkide. Püüded nende juhist mingit teavet välja pressida, ei andnud erilist tulemust.
Külaelanikud, kes kärude peal kuhjas olid, olid George’ile väga tuttavad. Need olid tema kunagise koduküla elanikud, hukatud kui lambad. Igaks juhuks raiuti laipadelt pead maha, et nad libarditena tagasi ei tuleks. Viisakas oleks olnud teostada ka korralik matus.
Templis sees olid robustsed raidreljeefid, mis kujutasid maailma kujunemist ning jumalate sõda. Jõudes trepist alla oli viimane tuba pühendatud ebasurnute jumala Hela loo jutustamiseks.
Kolm ust, rituaalne kivist mõõk ning kaks Hela kuju. Üks enne ja teine pärast tema muutumist. Vasakpoolne uks viis zombietöökotta, kus keegi, kelle nime te ei kuulnud valmistas parajasti laipa ette. Lumehelves täiendas tema nägu noolega.
Ruumis asus peale töölauda ja laipu veel suur bassein mingi roheka palsameerimisvedelikuga. Uurimise tulemusel selgus, et see aitaks ajutiselt nahka tugevamaks muuta. Nii kastsidki nad kõik ennast sinna sisse.
Parempoolses ruumis olid seina ääres püsti mitmed kastid. Kuna meie uudishimulik Nowry ei maldanud kannatada, siis piilus ta sisse ning kohe purskas välja igaühest kõndiv surnu, ehk kokku kümme vastast.
Need hüppasid teravate küüntega vehkides tema kallale. Esimese raius ta silma pilgutamatagi pooleks, teised aga rebisid teda kätest ja ja jalgadest ning kiskusid tema kirvest käest. Kuid Nowry oli nagu kalju ning rapsas suure kaarega kolm tükki korraga pooleks.
Zoltan valmistus neid põrmuks purustama õhu väega, aga maagia kadus tema sõrmeotstest jättes ta teadmata ajaks jõuetuks. Kuid Lumehelves ning George lasid mõõgal ja nooltel tantsida nii, et mitmed vastased langesid enne kui nad suurt pahandust jõudsid teha.
Viimases meeleheitlikus ponnistuses üritasid libardid Nowry habet kiskuda ning talle küüsi kõrri ajada, mis teda hetkeks rivist välja lõi, aga ta vastas neile Yolanda suudlustega, mis nad kiirelt tükkideks lõi.
Ka Lumehelbe koer oli seekord tubli, puredes tervelt kaks ebardit tagasi surnute sekka. Õhus oli võidu lõhna.
Kuid kui taheti minna tagasi välja, et pisut puhata ja oodata Zoltani jõu taastumist, siis nägi seltskond õudusega kuidas lahinguväli langenud orke tõuseb, silmad põlemas ja pead tagasi otsa sulatatud. Seljatagant vuhises järjest rohkem pahasid vaime, mis tõstsid jalule iga olendi, kes langenud.
Kangelastel ei jäänud muud üle- tuli kiirelt tegutseda ning pääseda templi sisemusse. Mõõk anti hullunud Hela kuju kätte, mis vajus alla ning avas uksed. Uste sulgemiseks tuli aga teiselt poolt kangi alla tõmmata ning seda nii hoida. Samal ajal tungisid peale kümned turvistes ja relvadega ebasurnud.
Koridor, kuhu oldi pääsenud oli kaetud värskete maalingutega Hela võitudest inimeste üle. Kangelased lõpetasid viimase paneeli oma lahingu pildiga ning uksed avanesid.
Suur ruum, kus oli viis kivist kuju, mille käes olevatest kristallidest purskas negatiivset energiat toa keskel asuvasse altarisse, mille ees kummardasid kaks kultisti, keda ümbritses võimas energiaväli, mida Lumehelbe nooled ei suutnud läbistada.
Õud, mis purskus igal hetkel sellest altarist oli piisav et külmutada kõige raudsema närviga mehe vere, aga meie kangelased pidasid vastu ning sööstsid tegudele.
Nowry raius esimesse kujusse oma kirvega nii, et vars raksus ja kuju lendas oma pöörleval alusel külili ning purunes maas. Kuid sellele vastas altar tugeva negatiivse energia laenguga, mis Nowry peaaegu surnuks lasi.
George ruttas kuju pöörama, aga ei olnud piisavalt tugev. Lumehelves saatis koera Zoltanile appi, sest ebasurnud väänasid teiselt poolt uksi järjest rohkem lahti ning olid juba sisse tungimas. Ise aga ruttas ta appi Nowryle.
Üheskoos suudeti kujud pöörata keskelt eemale, aga alles kõige viimane kuju suunas energia jõuväljalt ning rituaalilt mööda. Seejärel tuli võidelda Ventari ja tema kaaslase Bronniga. Kuigi võimsad, ei olnud nad piisavalt tugevad, et seista vastu meie kangelaste väele.
Kuigi asjad oleksid võinud lõppeda hoopis teistmoodi, said tugevate kirvehoopide ja liha rebivate nooltega täis pikitud preestrid hukka.
Nende asjade hulgast leidsite mitmeid erinevaid alkeemilisi seadeid nagu sõrmus erinevate keelte mõistmiseks ning teine enda oskuste parendamiseks. Loomulikult oli seal ka ohtralt varandust, mida külaelanikelt oli riisutud.
Ning kõrvaltruumist leidsite külmahiiglase sarkofaagi, kelles peitus häälekivi ning mõned hauapanused. Olles piisavalt rahul saadud tulemustega ning üldiselt elus ja terved, asusid kangelased tagasiteele. Vaid Nowry vajas esmaabi, et saadud haavadest paraneda.
Õhtul rääkis Zoltan oma lapsepõlvest, George kohtas metsavaimu ning sama juhtus ka Lumehelbega. Järgmine päev möödus eriliste vahejuhtumiteta, kui ühe rahutu hinge mulda sängitamine välja arvata.
Et vältida ööbimist uduses soos, siis ruttasid nad poole ööni, et jõuda bandiitide kunagisse laagrisse. Nowry rääkis tragöödiast, kuidas ta kaotas oma õe ja ema ning osa oma mõistusest. Järgmisel päeval kohtasid kangelased linna sõdureid, kes tervitasid neid ning rääkisid oma võitlusest allesjäänud bandiitidega, katkust Aslovis ning suurenenud hulgast põgenikest Aslovi suunalt.
Dalsetteris rääkisid nad oma loo kolleegidele, kes juhtumisi olid samuti just maailma päästnud kurjade taimede käest, kes soovisid loomad ära hävitada. Teadmiste vardjas Ozric Kollane võttis häälekivi rõõmuga vastu ning kui palka juurde taheti kaubelda, siis pakkus ta välja võimalust, et kangelased
tulevad koos temaga Narasse, Hoeniri preestrite juurde, kus saaks nii kulda kuid ka teadmisi kõige kohta, mida soovitakse. Muuhulgas saaksid nad teda teekonnal saata ja kaitsta ning tema saaks pajatada neile maailma ajaloost ning tutvustada kohalikke kombeid.
Ning kes teab, mis teadmisi saab preesterkond häälekivist, mis uut valgust heidab see Hela hullumisele ning kuhu see viib meie kangelased. Lumehelves avaldas lõpuks, mida ta inimeste hulgas teeb: tema kaaslased metsas keskendusid ainult oma kunagiste kodumaade tagasi võtmisele, aga ignoreerisid ohte väljaspool. Ta ei soovinud inimesi tappa, ainult selleks et saada millegi hullema läbi hukka. Nii ta tõestabki endale ja oma rahvale, et on suuremad probleemid, millega tegelemiseks tuleb teha kunagiste vaenlastega koostööd. Õhtu lõppes rõõmsa pummeldamise ja võidu hooplemisega, kes rohkem vastaseid mättasse lõi ning kavalamalt riukaid korraldas.

View
Season 1
so far

Algajatest kangelasteks

Kaheksas sessioon

Eelmisel korral kohtusite pärast seiklust udus Scaetha teenritega, kellega saite sõbramaks ning pisut nõu. Sillaaluse trollikolli lõite suurema hädata maha ning leidsite tema viimase ohvri jäänused. Hauarööviga tegelema ei hakanud ning jõudsite õhtuks Ingkari templini. Seal oli laagris korralik kari orke ning nende ratsusid- suuri hunte. Tänu Lumehelbe laskudele saite nende numbrid väiksemaks enne kui nende hord teieni jõudis ning lahing päriselt käima läks. Vigastusteta te ei pääsenud, peaaegu oleks langenud nii Zoltan kui ka Nowry. Aga jumalad on teiega ning võit tuli läbi pingutuse. ees ootab maa-alune tempel.

Seitsmes sessioon

Teekond Aslovist Dalsetterisse ning võitlus karjavarastega.

Kuues sessioon

Zoltan tajub jätkuvalt ohtu nagu perevägivalla ohver. Kust see küll tuleb?
Kohtusite Rentslirottide esindajana röövel Roosiga. See kaunis neid lahkus pärast väikest võitlust aga mitte vaenlasena. Mõned sammud hiljem sattusite avatud ruumi, kus kolm röövlinägu parajasti vara jagasid. Sammaste taga peitsid ennast ka Jassar ja kaks kõrilõikajat. Heitliku lahingu lõpuks olite pikema jututa hukanud nii reetur Jassari kui ta kambajõmmid. Samal ajal aga kutsusid siia ilma inimhinge hinnaga koletu elaja Vali preester ja tema rotikoonlased. Kuid kui kartmatud kangelased pärast väikest rüselust koletise surmasid otsustasid millegpärast vaenlased taanduda ning saite haavu lakkuda ning ennast koguda. Miks ei kasuta Zoltan relvi? Kes on George Bigfieldi õde? Kuhu peitis Nowry Lumeräitsaku nooletupe?
Järgmises Suurpõllu seikluste osas äkki saame teada.

Viies sessioon

Eelmisel korral läksite kokku saama kaupmehega, kelle elu päästiste Raudgildi liikmetena. Too lubas teile suuri rahasid, et teada saada mis seis on linna toiduvarudega ning andis teile 150 se väärtusega vekslid.
Saite läbi allilma tegelaste teada, et linna all asuvatesse tunnelite süsteemidesse saab sisse ühe kõrvalise kaevu kaudu.
Pikk laskumine pimedat redelit pidi lõppes tühjas tsisternis, pea kohal sulgus viimane valguskiir. Alt leidsite salaukse, miskaudu saite edasi koridori, mis avanes lagunenud all-linnaossa, kus pesitses suur mölakas rentsliberserker koos mingite pättidega, kes “valvasid” kangi, mis avas/sulges kuskil midagi. Suurema vaevata omasite nad ära ning liikusite edasi. Avanenud salauks viis teid raudukseni, mida te lahti ei jõudnud teha. Õnneks läks koridor edasi ning jõudsite väiksesse ruumi, milles ootasid ees lõksud, millest päästis Zoltani ohutaju. Edasises koridoris avanes vasakult salauks, eespoolt kostus loomahääli.
Leidsite ühe magava karu, kes kindlasti sinna ei sobinud, hädapärast saite sealt mööda, ühtäkki ronisid nurga tagant välja zombid ning selja taga lõrises karu. Lõite mõlemad maha. Rokase maa-aluse kanali ületamiseks pidite pihta saama ka kangile, mis laseks tõstesilla teiselt poolt alla. Zoltan päästis päeva.

Neljas sessioon

Nii. Paranesite haavadest, võtsite koos tööpakkujaga jooki ning läksite magama. Öösel saite napilt kätte reliikviavarga, kelle hukkasite kohapeal. (Skyrim much? He stole mah spoons) Nõustusite häälekivi otsima minema, aga seda kuu aja pärast (ikka südatalvel Hundikuul). Vahepeal liikusite Aslovisse. Tee peal kohtasite Yrno Raskehaamrit, kes oli Karad Zoris tuntud sepp. Ta rääkis orkirünnakutest põhjapool Hellfrosti mäekuru. Muuseas aitas ta ka teie turviseid sättida. Jõudes Aslovisse pani Enno teid maha ja tõmbas minema. Te jalutasite läbi nälgivatest põgenikest kubiseva telklaagri, kus nägite tuhandeid haigeid ja ja surma veerel vaakuvaid põgenikke. Linnas soovis G.Bigfield astuda Freo teenriks ning teised veits ostelda. Enne proovis Nowry oma rusikarammu vana turu võitlusaugus. Nähtu pani nii mõnegi röövli teist korda mõtlema. Kuigi keegi oli veits varandust kotist juba näpanud. Suurlinna värk. Saite üht-teist nänni ja läksite tagasi Viimase Võimaluse Kõrtsi, kus üürisite toa ja saite söögipoolse. Seni kuni G. käis usku omandamas tegid teised Raudse Gildiga koostööd ning teenisid veits lisaraha, päästes ühe kaupmehe elunatukese.

h2.Kolmas sessioon

Lahingujumalad naeratasid täna teie peale kui sõitsite kuuma terana läbi maasügavustes peitunud vaenlastest. Langesid nii maamürakad kui orki sõdalased. Üllatavalt olete seni pääsenud väiksemate vigastustega. Kuid kas pimeduses ootab midagi enamat?

Paremal, tundmatusse viiv tunnel. Vasakul, sama. Ninna hakkab kerge uriini lõhn ja viiksumine.

Kokkuvõte esimesest kahest sessionist:

Kohtusite kõrtsis (klišee!) ja saite tööotsa. Olude sunnil hängisite koos kuni Dunrossini. Tee peal kohtusite orkidest bandiitidega, ühe surnud virgatsiga ning torniga, kus olid paljaks näritud luukered ning tühjad viljavankrid D ja viljapeadega. Virgatsilt leidsite abipalvega kirja, kus Dunrossi linnapea soovis abi kohalikult linnalt Aslovilt, sest neil oli rotiepideemia. Koha peal saite sisse tänu Jürka tutvusele ning asusite kohe tööle. Olles viimaseid kotte peale laadimas, märkasite et esimesest viljalaost oli Penda nimeline kaupmees oma vilja vahetult enne rotte ära viinud ning teiste kuuride pealt olid kaitsvad märgid ära kraabitud. Ja siis tulid rotid, tuhanded väiksed ja sajad suured. Vaevu pääsesite terve nahaga ning krabasite paar külainimest ka kaasa. Kindlasti pajatavad nad kõigile teie heategudest (ning ka vestlustest, kus arutasite kes keda vägistama/rottidele viskama hakkab). Pääsesite igatahes tulema ning panite küla põlema.
Päeva lõpuks jõudsite Dalsetterisse, kus andsite oma jahukotid pagarile, saite talt korraliku koguse raha. Selle viisite teenrile, kes teile palka pidi maksma, aga loomulikult küsisite te rohkem kui ette nähtud. Teener aga kontrollis pagarilt ja sai teada, et teile pidi makstama vähem. Ja sellal kui te läbi rääkisite kuidas saadud raha kulutada avastasite, et teener koos valvuritega on teilt raha tulnud tagasi nõudma. Hansu tegelane sattus seetõttu lõpuks vangikongi, kust ta lõpuks ka välja sai. Müüsite üht-teist maha ning rääkisite linnapeaga, kes üldse ei tahtnud kuulda võtta, et Penda kuidagi vilja ja rottidega seotud oli. Lõpetasite päeva kõrtsis ennast loomaks juues ja nokkisite kõik magama oma isiklikes tubades.

View

I'm sorry, but we no longer support this web browser. Please upgrade your browser or install Chrome or Firefox to enjoy the full functionality of this site.